Adriana, tumedapäine ning pruunisilmne sale tütarlaps oli end juba sisse seadnud sellesse vapustavasse korterisse. Isa tuli kahe Louis Vuittoni kohvriga uksest sisse ja lausus Adrianale "Oeh, see on siis kõik. Kuidas korter meeldib?" Adriana vaatas imelteva pilguga ringi ja siis vastas "See korter on fantastiline! Aitäh, issi". Isa naeratas ning väljus uksest, siis korraks jäi seisma ning lehvitas oma tütrele koridorist. Adriana lehvitas vastu, kuid ei naeratanud.
"Noh, mis siis ikka. Isal on kiire, tal on palju tööd. Ta ju ikkagi armastab mind..." mõtles ta endamisi ja võttis oma kuldse mobiili Fendi käekotist välja ning valis oma parima sõbranna telefoni numbri. "Jaaa, Helene kuuleb?" kiiresti vastas tüdruk teiselpool telefonitoru. "Hei, kuidas sul läheb? Ma alles saabusin Londonisse. Mu korter on võrratu! Sa peaksid seda nägema..." vestles Adriana ülemeeliku häälega. "Adriana! Kõigest paar tundi on möödas ja ma juba igatsen sind. Oh, ma tahaksin nii väga sinu korterit näha." Adriana naeratas ning oleks tahtnud Helenet kallistada ja siis koos temaga kohvikusse lattet jooma minna nagu alati. "Mhm..." vastas Adriana veidi kurva häälega. "Ma igatsen sind ka aga helistame igapäev, mitu korda, siis pole igatsus nii suur. Ma pean nüüd lõpetama. Teen end korda ja lähen kooli, ma saan õpikud ja paar brošüüri ning kohtun uute õpetajatega ja nii edasi. Olgu, ma pärast helistan, tsau Helene!" Helenel oli ka nüüd kurb hääl, ta vastas "Oh jahh, eks pärast helistame siis. Sa oled mulle nii kallis, tsau." ning pani toru ära.
Adriana läks vannituppa, asetas oma kosmeetikakoti luksusliku kraanikausi kõrval olevasse seinakappi. Võttis seljast riided ning ronis dušši kabiini. Ta oleks parema meelega läinud mullivanni, kuid ajast oleks väheks jäänud, seega läks ta kiiresti dušši alla. Ta lasi kiiresti end veega üle ning pani pähe šampooni, mille ta ajas kähku vahule ning loputas. Tal ei olnud aega palsamitki lisada, mida ta alati oli pannud. Kui ta dušši alt välja tuli kuulis ta oma uksekella. Ta pani rätiku ümber keha ning läks kikivarvul ukse juurde. "Kes seal on?" küsis ta veidi ülbe häälega. "Adriana, see olen mina, Lisett" Adriana tegi ukse lahti ja kutsus Lisetti tuppa.
"Soovid coca cola lighti või mineraalvett või hoopis midagi muud?" küsis Adriana, kes oli vesimärg ning hiljaks jäämas. "Ei, aitäh." ütles Lisett oma peene häälega. Adriana kiirustas oma suurde magamistuppa. Voodi oli hiiglane, garderoob oli eraldi toas, maastlaeni akendest paistis vaade kaunile jõele. "Hmmm.." mõtles ta oma ette ning valis välja mustad püksid ja valge kõrgekaelusega kašmiirsviitri. Ta pani selga riided ning otsis välja oma ehetekarbi, millest ta võttis kuldketi ning kuldse käekella. "Kas oled valmis?" küsis Adriana elutuppa joostes. Lisett noogutas. Adriana kuivatas veel natuke juukseid ning lausus "Mina ka. Hakkame minema, me oleme nagunii juba hiljaks jäänud." lausus tüdruk, kes nautis hiljaks jäämist, kuid mitte totaalset hilinemist. Adriana oli tõmmu nahaga ning tema särtsakas iseloom oli näha juba mitme kilomeetri kaugusele.
Tüdrukud istusid taksosse. Lisett, blondide juustega, sinisilmne, hoolitsetud peen neiu oli Adriana ainuke sõbranna Londonis. Ta oli Londonis sündinud ning ei kavatsenud siit kunagi ära kolida. Tal oli liigagi palju tuttavaid ja sõpru, ta tundis siit enam-vähem kõiki. Lisett oli lihtsalt igaksjuhuks kaasas, et Adrianal ei tunneks end liiga ükskikult. Nad astusid kooli väravatest sisse ja Lisett lausus "Issand, kool, ma ei taha seda nähagi!" Adriana vaatas veidi ebakindla pilguga ja küsis "On see siis väga jube kool? Ma saan ikka sinuga ühte klassi, onju?" Lisett naeratas ning vastas talle "Jajah, muidugi saad. Ei ole see kool nii jube midagi aga lihtsalt, mul on juba kõrini koolis käimisest!" kuigi Lisett oli alati armastanud koolis käia, ta oli siiski kõige populaarsem tüdruk siin koolis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar