2. osa: Tundmatu poiss

Adriana ja Lisett läksid suurest trepist üles ning astusid uksest sisse. "Vasakule." sosistas Lisett. Nende kontsaklõbin ning ärevus Adriana sees olid teise maailma otsa kosta ja näha. Lisett koputas hallile uksele millel oli silt "Sekretäri kabinet". Tüdrukud astusid sisse ning ütlesid sekretärile "Tere". Lisett nägi, et Adriana närveeris ning sosistas talle "Rahune!" Tulipunaste juustega ja kurja pilguga sekretär vaatas tüdrukutele otsa. "Kas teil on aeg kokkulepitud?" Mõlemad noogutasid. Sekretär juhatas nad direktori kabineti ning sulges ukse. Direktor pidas pikka loengut ning rääkis kooli ajaloost. Kui Adriana ja Lisett väsinult kabinetist väljusid tuli neile koridori peal vastu Mr. Venale, ajaloo õpetaja, kes naeratades tüdrukuid tervitas. "Ehehee, see oli siis meie ajaloo õpetaja. Mmm, ta on üsna kena, eks?" Adriana oli liiga keskendunud sellele, et ta sai lõpuks ometi ametlikult siia kõrge tasemega kooli sisse. "Adriana, hallooo, tule tagasi maa peale!" ütles Lisett nördinult. "Ahh, jahh, see... Üsna kena küll, mhm. Mis sa lõunal teed või siis õigemini kohe praegu? Mul kõht väga tühi, pole täna midagi söönud peale dieetjogurti." vastas Adriana. Lisett tõstis tempot ning noogutas "Jajahh, lähme lõunale ning pärast Guessi poodi, ma ostan ühed super moodsad saapad sealt." Siis helises Adriana mobiil.
Adriana: "Ja?"
Kate: "Tead, mis? Ma olen hetkel Londonis. Ning sa vist ikka mäletad kes ma olen?Kate olen! Mäletad, eks?"
Adriana: "Hmm.. Kate, võinii, sa oled see Roberti tšikk?"
Kate: "OLIN! Me pole enam ammu koos.. Haha... Ma tahtsin teada, kas saaksin sinu pool ööbida?"
Adriana: "Emm.. Kui täna siis jah, okei. Jääd sa kauaks?"
Kate: "Ei, ei, ainult üks öö. Ma lahkun homme lõuna ajal. Okei, ma helistan pärast tagasi!"
Ja Kate pani toru ära. Adriana ja Lisett istusid uuesti taksosse ja palusid taksojuhil neid linna viia. Londoni kesklinn oli võrratu - see oli suur, imeilus, puhas ning täis kalleid butiike ja suuri kaubanduskeskuseid. Tüdrukud väljusid taksost, Adriana vaatas ringi ja imetles. Muidugi oli ta näinud kõrgemaid hooneid ja suuremaid poode aga nii hoolitsetut kohta polnud ta varem näinud. Kaks pikkade jalgadega, imeilusat tütarlast astusid kohviku uksest sisse. "Palun üks latte ning salat feta juustuga." ütles Adriana. Lisett imestas "Nii vähe söödki? Sul pidi ju kõht tühi olema." Siis oli Lisette kord tellida ja ta alustas oma pikka nimekirja "Kana-riisi salat, mineraal vesi jääga, vanilje cappuccino, kaks tükki šokolaadikooki ning hmmm, võtaks kaks suurt pokaali vanilje jäätist šokolaadikreemi ning maasikatega." Lisette armastas dieete pidada ja pidevalt jõusaalis treenida, kuid ta armastas ka süüa. "Hahaa, sa teed nalja. Sa ei sööks iial nii palju ÜKSI ära!" naeris Adriana lauda istudes, mis asus akna ääres. "Ega ma ei söögi üksi, sina ka!" naeris Lisett vastates. Tellitud joogid, toidud toodi lauda ning ettekandja soovis head isu.
"Lisett, ütle nüüd ausalt, kas sa hetkel kohtad kedagi?" küsis Adriana uudishimulikult lattet maitses. "Mina või? Hehee, mina ei kohta enam vist kedagi." vastas Lisett ning jõi terve klaasi mineraalvett ära. "Issand, miks sa nii ütlesid?" küsis Adriana ehmunult. "Ma ei oska öelda... Lihtsalt. Mul on kõk suhted ebaõnnestunud ja vaevalt nüüd kellegi teisega suhe õnnestub." rääkis Lisett pehme häälega, kana tükki suhu pistes ning aknast välja piiludes. "Võibolla sa peaksid lõpetama selle võrdlemise. Sa võrdled kõiki poiss-sõpru Joshiga. Lähme parem täna pidutsema, unustame need mehed ning pidutseme täiel rinnal." lausus Adriana ärevalt. Lisett vaid kehitas õlgu selle peale ja lausus ühe väga ebakindla "Võibolla". Sellega nende vestlus lõppeski. Adriana võttis veel viimase lonksu lattet ja juba olidki nad kohviku uksest väljas. "Tead, Adriana, mul ei ole eriti tuju hetkel šoppama minna. Ma pärast helistan, eks ole?" Adriana vaatas Lisettele kurvalt otsa, "Aga mida ma siis terve päev teen? Lähen üksi igavusest lolliks, või?!" Lisett naeris ja lausus "Helista Kate'ile, minge välja. Mul tõesti ei ole tuju, vabandust." Lisett kallistas Adrianat ning jooksis ületee. Adriana jäi sinna seisma ning võttiski mobiili ja valis Kate'i numbri.
Kate: "Hallo?"
Adriana: "Hei, mina siin, tahtsin küsida, et mis teoksil?"
Kate: "Mmm, ilusalongis hetkel, mõnulen siin."
Adriana: "Mhh, tore. Ma passin kuskil keset Londoni kesklinna ja mõtlen, mida teha..."
Kate: "Tule siia, lähme koos massaaži."
Adriana: "Aadress?"
Kate: "Stormfield 15"
Nad lõpetasid kõne ja Adriana kutsus takso. Ta istus täna juba kolmandat korda taksosse ja lausus: "Tere, Stormfield 15, palun." Adriana oli väsinud, põhimõtteliselt mitte millegist. Kõht oli kurguni täis ning pea valutas. Ta aina mõtles homsele, oma esimesele kooli päevale Londonis. "Üks lõõgastava massaaž kuluks küll ära," mõtles ta endamisi. Kuid Adrianat ja kõiki teisi Londoni kesklinna liiklejaid ootas ees ummik, mis ikka tipptundidel juhtub. Autosid oli vist mitu tuhat, kõik seisid ja ootasid, Adriana hakkas vaikselt närvi minema. Peavalu tugevnes ning süda läks kergelt pahaks. Ta palus taksojuhil teda teist kaudu hoopis koju viia ja nii taksojuht tegigi. Kui takso Adriana kodu ees peatus andis Adriana taksojuhile täpse summa ning lahkus ükskõikselt. Ühesõnaga oli Adrianal Londonist kõrini. Ta tahtis tagasi Los Angelese, kus oli tema vanem õde, isa ning kõik tema kallid sõbrannad ja tuttavad. Väsinud tüdruk ronis trepist üles, tegi korteri ukse lukust lahti ning astus sisse. Kuid siis karjusid kõik üheskoos "ÜLLATUS!" Adriana ehmatas kiljatades, ta oleks vist isegi ääre pealt minestanud. Lisett oli korraldanud Adrianale väikse üllatuspeo, et Adriana tutvuks uute koolikaaslastega. "Selliseid asju juhtub ainult filmides, ju!" mõtles Adriana. Lisett oli minibaaris, valmistas kokteile. "Heii, kuidas sul on?" küsis ta Adrianalt pudelit avades. Adriana kehitas õlgu. "Noh, enam vähem. Aga nüüd hakkas kindlasti parem." Lisett naeratas ning palus kõigilt tähelepanu. "See võrratu tüdruk minu kõrval on minu kõige kallim sõbranna, tema nimi on Adriana, ilus nimi eksole? Tulge nüüd kõik siia teda tervitama." Kuid Adrianale jäi silma üks lahke naeratusega poiss, kelle silmadest peegeldus elurõõmu, kes talle sügavale silma vaatas ning südame soojaks tegi.