Kõik kes lähevad uude kooli!
Autor: Sinine
Aeg: 08-24-06 23:07
Mul 10ndasse klassi minek, ausalt öeldes kardan kooli minna:D Kõik on uus, kedagi eriti ei tea ja värki..Kas kõik on hästi julged ja tahavad hirmsasti uude kooli minna?

Autor: da bitch
Aeg: 08-26-06 03:32
ma ei tea, mul nagu suht ükskõik. olen mitmes koolis olnud (elukoha muutused) ja enamus alati tulevad kohe suhtlema ja hakkavad minu sabas käima. :)
võibolla sellepärast, et olen ilus ja stiilne.
äw.

Mis riietega kooli lähete?
Autor: N
Aeg: 08-31-03 15:08
Ja mis jalga panete? Ja need kes vastavad alles hiljem, vastake siis, mis riietega läksite. Ja mis jalga panite.,

Autor: beibeke
Aeg: 09-01-03 12:10
aga mina läxin valge miniseelikuga ja ilusa helesinise pisikese t-särgiga. ja jalga panin lahtised helelillad papud!!!! nii armas nägin välja :) ja täna oli mul muuseas soe kaah, päike paistab ju!!! :) a igaksjuhux oli valge kampsunike ka kaasas :P

narrimine/pugemine
Autor: mYu
Aeg: 10-29-04 14:25
Olen 15 aastane ja mul on tõsised probleemid oma klassikaaslastega.Eks ma olen ise kaa süüdi olen teinud palju tobeidaid asju.ässitanud üksteise vasut jne.Nüüd tahtsid mu klassiõed mulle ratesse libakonto teha ja siis minuga flirtima hakata ja kuna nad tevaad et ma tahan modelliks saada sis oleks mängind mingit modelliagenduri ja mind kuhugile "agenduri " siis pannnud.Mul on valus vaadata et mu klassiõed minust nii halvasti mõtlevad ja arvavad.Vb sellepärast et ma käin natuke totakalt riides pole raha uute riiete ostmiseks ..Ma üritan olla popp ja narrida neid kes veidigi jõukamad on ..Tegelt sügaval sisimas kadestan neid!
Kunagi olid mul sellised püksid millel olid haaknõelad külgedel aga siis tüdinesin ära ja panin saapapaelad asemele ..sis kõik hakasid mind narrima..vahest ma litsalt ei suuda seal klassis onlla,aga nüüd oeln oma sõbralikkusega natuke võitnud ..üritan teha sellised nalju et kõik naeraks ..aga ma ei oska ..üritan vähemalt andke nõu kuidas saaks popiks
liizu

Autor: tibi
Aeg: 11-25-04 20:44
krdi nohikud !! fakk saage aru te ei saa iialgi populaarseks .. :P
selleks sünnitakse .. nagu mina :)
mind kadestatakse .. tehakse nagu mina tahan .. ma olen kõigist üle ;)
isegi õpetajad poevad mulle ;)
da .. ma vihkan NOHIKUID .. iuuuuu ..
.. MA TEEN KÕIK ET TEIE ELU VALUSAKS MUUTA :D

Autor: jaja
Aeg: 12-11-04 00:47
ma olen popp ja selleks ausõna sünnitakse, ma teen nalju, käin moekalt riides,olen muidu ka ilus, vahin ilusaid poisse, käin pidudel, olen aktiivne osaleja igal üritusel ja üldse hea suhtleja, niiet mul sellist probleemi pole

tibide jutt

Tibid kehka tunnis
Autor: jamh olen kah üks tydo
Aeg: 06-18-06 00:16
meil on klassis nagu selliseid tüdrukuid keda kehaline kasvatus ei koti. nagu absull neid ei huvita mis tehakse... kui jookseme siis virisevad et aaahh mul pistab . Kolmesaja meetri aeglase sörgi peale? hmm... mingit respekti pole treeneri ega õpetaja vastu. pallimängudest nad ka ei taha aktiivselt osa võtta. sest neil võib küüs murduda:P omg! mina küll ootan kehka tundi väga, missiis , et ma pole teab-mis hea sportlane. vahel ajab lihtsalt vihaseks et tunni aeg kulub selle peale kui õps õiendab nendega, kes pole enne tundi tulekut nätsu minema visanud või muidu viilivad.
kui on võistlused siis neid pole peaaegu kunagi kohal, ei huvita neid mis koha nad saavad...
et kasleidubveelselliseid..?aitäh vastajatele!:=)

Autor: minu vää
Aeg: 07-05-06 00:23
isssssand :S nagu, mina VIHKAN kehkat! tõsiselt. maailma nõmedaim tund üldse. ma lihtsalt ei ole sportlane. mind huvitavad muud asjad, aga mitte kehaline. ei ütleks, et ma mingi tibi olen, kuid jooksmine on nõme, pistma hakkab tõesti ja küüned võivad VÄGA lihtsalt pallimängus murduda. dressid mulle ei meeldi ja juukseid meeldib mulle lahtiselt kanda (kehalises peavad juuksed kinni olema). ja teil võib-olla ei ole pikad, ilusasti värvitud ja hoolitsetud küüned, et te teaksite, kui palju aega ja vaeva see nõuab, et neid ilusatena hoida. ja tõesti, ühest kokkupuutest palliga piisab selleks, et neid rikkuda. ja see on kuradima valus ka kui küüs ikka tõsiselt ära murdub!

Autor: Mammu
Aeg: 08-04-06 00:28
mina olen ka tibi..
ja tõesti mulle ka ei meeldi keka tunnis käia kuna võib küün tõesti murduda ja siis on ju kole ja veel on se ohtlik ju..
kui ma kukun siis ma ei tule toast välja kuni kõik on paranenud...
ja siis veel et peale kekat jääd higiseks se on nii vastik jubeääää..
peale kekat peab veel uuesti meikima ja keka riided peavad olema firma omad kuna keegi võib näha ja siis mis saab ego kannab juu...

Autor: tibi kuubis
Aeg: 08-04-06 14:41
ma ka ei käi kekas sest mul on küüned mis võivad ära murduda ja ma nagu eriti ei viitsi k´h.Ja minuarust on see ju norm kui tydrukud põevad et küüned murduvad ära või nii... ja ma arvan et sa oled kade lihtsalt et sul selliseid küüni pole ja et sina pead kaasa tegema kekas...näiteks mina ei pia kui ma ei taha ,mul taritseb ainult õpale naeratada ja ma ei pia midagi tegema ja ma võiks ütelda et see on ka ju norm kui sul on igas tunnis erinevad dressid sest kle vaata kui nõme ju kui sul on koguaeg samad dressid aga njh mis teha kui mõni on lihtsalt kade või midag sellist..;)

Autor: kenake..)
Aeg: 08-04-06 14:44
tglt täitsa õige ju küünte hoolitsemine võtab sitaks kaua aega eriti weel siis kui sul on geel või akrüülküüned või midagi sellist ja need kes lihtsalt vinguvad et neid ajab närvi tibide jutt on tglt lihtsalt kadedad..

Autor: ¤Lizette¤
Aeg: 08-24-06 13:10
Mina kuulun nende ''tibide'' hulka vist ä;)
Kehaline on ikka eriline mõttetus, no okei, põhikoolis võib ju tõesti olla, aga gümnaasiumis - mille pärast?;O
Gümnaasiumiõpilane teab ise mida ta oskab või jõuab, need kes tahavad käigu siis treenimas või what ever.
Endises koolis, kus ma 9.nda lõpetasin, oli mingi räme kehalisemutt. Aga ma panin pohhuilt poppi kogu aeg - no mis kuradi pärast peaks ma jääma - kehalises higistada ja pärast tund aega õhtul bussi oodata (käisin maakoolis, kell 5 sai bussiga koju peale kehalist, mis oli 8. tund:S:S)
Küünte eest peab nii palju hoolitsema, ja kui need suvalt kekas katki lähevad siis on jama ju!
Ja mis mina teha saan, kui ma pikamaajookse teha ei jõua? Ma olen lühikesemaa jooksja (sain koolis 1. koha 100m jooksus)
Daaa..
Keka sucks!

Autor: Käts.
Aeg: 11-02-06 21:37
Ma teen trenni väljaspool kehalist, tunnis põhimõtteliselt ei viitsi pingutada, sest ole normaalne mida ma sellest tühikargamisest ikka saan- tehakse mida iganes ja mitte midagi asjalikku. Ja kurat sa ei saa ju inimest halvustada tema eelistuste pärast. Ja btw kui küüs murdub ikka ajab ju küll närvi- asvata neid terve igaviku ja BANG! nohh!!

4 osa:

Adriana tõusis juba varahommikul, ta koperdas unisena kööki, haaras sealt apelsini mahla ning jääkuubikud. Ta külmkapp oli peaaegu, et tühi. Seal oli ainult kaks tomatit, üks dieetjogurt, hallitusjuust (ei, mitte hallitanud, vaid kõige kallim hallitusjuust maailmas), apelsinimahl. Siis jalutas ta rõdule ja nautis seal oma apelsinimahla jääkuubikutega. Jahe tuul sasis Adriana juukseid. Peale dušši all käimist valis ta välja Guessi kõrge kontsaga kingad, Pepe Jeansi veidi kitsad teksad, natuke avarama dekolteega pluus ning selle peale lühikese ja õhukese mantli. Siis võttis ta oma Gucci käekoti, haaras korteri võtmed ning lippas suure ärevusega uksest välja. Trepist alla minnes märkas ta väga peent vanemat naist, kes all valve lauas paberitega toimetas ning kes Adrianat sõbralikult tervitas.
Taksosse istudes helises ta telefon.
Adriana: "Hallo?"
Lisett: "Hommik, kus maal oled juba?"
Adriana: "Alles istusin taksosse. Uudiseid on?"
Lisett: "Ma olen juba koolis, enamus on. Ma rääkisin just Keviniga ja tema sõpradega."
Adriana: "Ja millest siis?"
Lisett: "Ah, tead küll, niisama. Mul on nii hea meel, et ma saan nendega paremini läbi, pealegi ta parim sõber on tõeliselt kuum, haha!"
Adriana: "Hahaha, siis on küll väga hea."
Lisett: "On küll, okei, koolis näeme, bitch!"
Kooli hoov oli suur, õpilasi oli metsikult palju. Adriana kõndis väravatest sisse suure enesekindluse ning armsa naeratusega. Esimese pingi juures märkas ta Lisettet, kes istus seal koos kolme sõbrannaga kes olid Jessica, Marelle ning Bia. Tüdrukud tutvustasid ennast ning jutu teemat oli kohe kuhjaga. Adriana närveeris, nagu ikka esimesel koolipäeval. Viis minutit helises tunnikell ning õpilased pidid klassiruumi minema. Adriana valis oma laua Lisettele võimalikult lähedale - Lisette taha, tema kõrval istusid Bia ja Jessica ning tema taga Hans. Mrs. Smith oli rõõmsameelne ja lahke õpetaja, kes mitte kunagi ei olnud ülbe ega õel. Kõigile meeldisid tema tunnid, need olid lõbusad kuid ka harivad. "Meil on uus õpilane klassis - Adriana!" ütles Mrs. Smith üleklassi. "Adriana, palun tutvusta end ja oma huvisid." Adriana tõusis püsti ning alustas: "Adriana olen, kolisin äsja siia Los Angelesest. Minu huvideks on golf, šoppamine ja elu nautimine." Kõik klassi poisid vilistasid ja plaksutasid peale Jasoni ja Jacki, nad olid kaksikud ja pururikkad. Kõige populaarsemad poisid klassis, kuid mitte nii kenad kui Kevin. Alustati tunniga, kuid Adriana märkas, et mingi paberilipikut anti käest-kätte. "Huvitav mis see küll on, et kõik selle peale itsitavad..." mõtles ta. Lõpuks sai Bia selle lipiku enda kätte ning andis edasi Adrianale. "Pidu kell 21:00 Henri juures, kõik on kutsutud, ADRIANA PEAB KOHAL OLEMA!!!" nii oli paberil kirjas.
Kui tunnikell käis jooksid enamus õpilased väga ülemeelikult klassiuksest välja, ainult Adriana pakkis asju korralikult kotti ja jalutas teistele järgi. Järsku kuulis ta oma kotis helinat. "Mh, jah, ma kuulen?" vastas ta veidi ärritatult, kuid ta isegi ei teadnud miks. "Tere tütreke, kus viibid? Mul on sulle üks rõõmusõnum." rääkis Adriana isa rõõmsal toonil.
Adriana: "Koolis."
Isa: "Ohohoo, jaa-jaa, sinu esimene koolipäev, eks ole? Igatahes ma tahtsin rääkida sõidust Los Angelese."
Adriana: "No?"
Isa: "Kuidas oleks, kui ma tuleksin homme esimese lennukiga sinu juurde ning peale seda sõidaksime mõlemad KOOS tagasi Los Angelese?"
Adriana kiljatas. "Jaaaaaaaah! See oleks super. Aga kauaks?"
Isa: "See pole veel kindel, kuid saad sa ikka koolist puududa? Esimene koolipäev ju ikkagi ja..."
Adriana: "Jajaa, muidugi saan. Nad ei saa mind vägisi kinni hoida, pealegi olen ma tähtsam, kui paljud teised kokku seal koolis. Kuidas nad saaksid minust nii kergesti lahti öelda, haa-ha."
Isa: "Olgu, teeme nii. Helistan homme."
Adrianal oli veel kuus tundi, kuid tal oli homme reis ja ta pidi enne seda puhkama ja asju pakkima. Ta oli küll harjunud reisima igapäev isegi mitu-mitu korda, kuid ta ei viitsinud enam koolis viibida. Ta pani oma kuldse mobiili tagasi oma käekotti, mille väärtuseks oli kahe suure villa hind. Siis jooksis oma sõbrannadele järele, et nendega hüvasti jätta. Muidugi ei olnud see päris jooksmine, sest nii kõrgetel kontsadel ei annagi eriti joosta, kuid Adriana oli sellel alal juba üsnagi usin. Adriana jõudis sõbrannadele järgi ja nad kogunesid ümber Adriana.
"Räägi asjast." ütles Lisette.
"Ah, ei midagi. Tulin lihtsalt tsau ütlema, ma sõidan homme hommikul ära ja enne seda pean puhkama ja nii edasi." vastas Adriana.
"Ahhh? Sa ei saa ju lihtsalt koolist ära minna! Turva ei lase sind kooli uksest välja juu..." ütles Marelle.
"Just nii. Sul ei ole mingit võimalustki uksest väljuda." lisas Jess.
"Sellepärast ongi mul teie abi vaja. Tõmmake tähelepanu endale ja mina lipsan uksest välja. Lihtne ja loogiline." ütles Adriana.
Tüdrukud ruttasid kooli ukse poole, sest järgmine tund hakkas kohe-kohe ja nad ei tahtnud Mrs Halley tundi hilineda. See õpetaja pidi olema paberitega hull.

3 osa: Meeldiv tutvuda!

Üks pikk, heleblondide juustega, sõbralik tüdruk kõndis Adriana juurde. "Tere, Adriana, mina olen Gina." Adriana naeratas ning vastas "Meeldiv tutvuda!" Gina võttis minibaari letilt kaks kokteili ning andis ühe kokteili Adrianale, siis lausus ta kokteili limpsides "Kas sul on poiss-sõber ka?" Adriana võttis samuti ühe lonksu ning raputas pead. "Ei ole. Pidin oma poisist lahku minema, pikamaa suhetest ei tule nagu nii midagi välja. Polnud lihtsalt muud valikut. Aga kes see tumepruunide juustega poiss seal diivanil istub?" küsis Adriana näpuga diivani poole näidates. "Kevin? Sulle meeldib ta? Heh, kurb uudis - tal on oma tüdruk juba. Neil on midagi tõsist." Adriana kehitas õlgu ja lausus: "Nojah, mis siis ikka." Siis pidid aga enamus üllatuspeo külalistest ära hakkama minema. Kõik kallistasid Adrianat, ütlesid tsau ning lubasid teda järgmine kord enda pidudele kutsuda, võibolla aga kõigest viisakusest. "Nonii, eks ma ka siis lahkun. Sa oled väga tore, Adriana, homme koolis näeme siis." ütles Gina Adrianat kallistades ning väljust uksest koos ülejäänud külalistega. Suur rahvamass kõndis mööda koridori naerdes, jutustades, kõik olid veidi ülemeelikus olekus, võibolla Lisetti imeheade kokteilide pärast. Lisett viis tühjad joogi klaasid kööki ning tuli jooksuga Adriana juurde. "Nooh, mis mulje siis jäi enda uutest koolikaaslastest?" ütles Lisett, veidi kõvema häälega kui tavaliselt. "Eks ikka hea mulje. Kõik olid uskumatult sõbralikud. Mulle hakkas Kevin silma, kuid Gina ütles, et tal on oma tüdruk. Ahhh, vastik!" ütles Adriana mossitades Kuid Lisettel tuli kaval naeratus näole. "Aga... Kui sina hakkad temale meeldima, siis ta jätab oma tüdruku ju maha..." lausus Lisett. "Mmm, ma saan iga poisi kellest ma iialgi unistanud olen. Lisett, peame tööle hakkame!" naeris Adriana. Homme oli kooli päev, homseks pidi olema Adriana kõige ilusam, kõige kaunim ning nende võrratu plaan pidi kindlasti õnnestuma. Lisett ja Adriana istusid pehmele nahkdiivanile mis oli kuhjatud suurte patjadega ning panid kõik asjad kirja, mida teha vaja. Kui nad olid juba pool tundi arutanud ütles Lisett, et peab nüüd minema ja läkski. Adriana oli väga väsinud, kuid tahtis homme värske ja puhanud välja näha. Ta pani vannituppa vanilje aroomiga küünlad ning kõige pealt läks sauna, siis kallas ühe klaasi punast veini ning nautis mullivannis vedelemist. Pärast keha koorimist, kreemitamist asus ta juuste kallale. Adriana juuksed olid väga kohevad, paksud ja laines, mida ta vihkas ülekõige. Peale neid protseduure oli kell juba üks öösel. Ta pani selga oma lemmiku satiinist hommikumantli ning jalutas voodisse. Leopardi mustriliste linade vahele pugedes mõtles ta Kevinist. Võibolla ei huvitanud teda enam Kevin ise, vaid hoopis tema vallutamine, see oli tema eesmärk. "Kas ma teen õigesti?"

2. osa: Tundmatu poiss

Adriana ja Lisett läksid suurest trepist üles ning astusid uksest sisse. "Vasakule." sosistas Lisett. Nende kontsaklõbin ning ärevus Adriana sees olid teise maailma otsa kosta ja näha. Lisett koputas hallile uksele millel oli silt "Sekretäri kabinet". Tüdrukud astusid sisse ning ütlesid sekretärile "Tere". Lisett nägi, et Adriana närveeris ning sosistas talle "Rahune!" Tulipunaste juustega ja kurja pilguga sekretär vaatas tüdrukutele otsa. "Kas teil on aeg kokkulepitud?" Mõlemad noogutasid. Sekretär juhatas nad direktori kabineti ning sulges ukse. Direktor pidas pikka loengut ning rääkis kooli ajaloost. Kui Adriana ja Lisett väsinult kabinetist väljusid tuli neile koridori peal vastu Mr. Venale, ajaloo õpetaja, kes naeratades tüdrukuid tervitas. "Ehehee, see oli siis meie ajaloo õpetaja. Mmm, ta on üsna kena, eks?" Adriana oli liiga keskendunud sellele, et ta sai lõpuks ometi ametlikult siia kõrge tasemega kooli sisse. "Adriana, hallooo, tule tagasi maa peale!" ütles Lisett nördinult. "Ahh, jahh, see... Üsna kena küll, mhm. Mis sa lõunal teed või siis õigemini kohe praegu? Mul kõht väga tühi, pole täna midagi söönud peale dieetjogurti." vastas Adriana. Lisett tõstis tempot ning noogutas "Jajahh, lähme lõunale ning pärast Guessi poodi, ma ostan ühed super moodsad saapad sealt." Siis helises Adriana mobiil.
Adriana: "Ja?"
Kate: "Tead, mis? Ma olen hetkel Londonis. Ning sa vist ikka mäletad kes ma olen?Kate olen! Mäletad, eks?"
Adriana: "Hmm.. Kate, võinii, sa oled see Roberti tšikk?"
Kate: "OLIN! Me pole enam ammu koos.. Haha... Ma tahtsin teada, kas saaksin sinu pool ööbida?"
Adriana: "Emm.. Kui täna siis jah, okei. Jääd sa kauaks?"
Kate: "Ei, ei, ainult üks öö. Ma lahkun homme lõuna ajal. Okei, ma helistan pärast tagasi!"
Ja Kate pani toru ära. Adriana ja Lisett istusid uuesti taksosse ja palusid taksojuhil neid linna viia. Londoni kesklinn oli võrratu - see oli suur, imeilus, puhas ning täis kalleid butiike ja suuri kaubanduskeskuseid. Tüdrukud väljusid taksost, Adriana vaatas ringi ja imetles. Muidugi oli ta näinud kõrgemaid hooneid ja suuremaid poode aga nii hoolitsetut kohta polnud ta varem näinud. Kaks pikkade jalgadega, imeilusat tütarlast astusid kohviku uksest sisse. "Palun üks latte ning salat feta juustuga." ütles Adriana. Lisett imestas "Nii vähe söödki? Sul pidi ju kõht tühi olema." Siis oli Lisette kord tellida ja ta alustas oma pikka nimekirja "Kana-riisi salat, mineraal vesi jääga, vanilje cappuccino, kaks tükki šokolaadikooki ning hmmm, võtaks kaks suurt pokaali vanilje jäätist šokolaadikreemi ning maasikatega." Lisette armastas dieete pidada ja pidevalt jõusaalis treenida, kuid ta armastas ka süüa. "Hahaa, sa teed nalja. Sa ei sööks iial nii palju ÜKSI ära!" naeris Adriana lauda istudes, mis asus akna ääres. "Ega ma ei söögi üksi, sina ka!" naeris Lisett vastates. Tellitud joogid, toidud toodi lauda ning ettekandja soovis head isu.
"Lisett, ütle nüüd ausalt, kas sa hetkel kohtad kedagi?" küsis Adriana uudishimulikult lattet maitses. "Mina või? Hehee, mina ei kohta enam vist kedagi." vastas Lisett ning jõi terve klaasi mineraalvett ära. "Issand, miks sa nii ütlesid?" küsis Adriana ehmunult. "Ma ei oska öelda... Lihtsalt. Mul on kõk suhted ebaõnnestunud ja vaevalt nüüd kellegi teisega suhe õnnestub." rääkis Lisett pehme häälega, kana tükki suhu pistes ning aknast välja piiludes. "Võibolla sa peaksid lõpetama selle võrdlemise. Sa võrdled kõiki poiss-sõpru Joshiga. Lähme parem täna pidutsema, unustame need mehed ning pidutseme täiel rinnal." lausus Adriana ärevalt. Lisett vaid kehitas õlgu selle peale ja lausus ühe väga ebakindla "Võibolla". Sellega nende vestlus lõppeski. Adriana võttis veel viimase lonksu lattet ja juba olidki nad kohviku uksest väljas. "Tead, Adriana, mul ei ole eriti tuju hetkel šoppama minna. Ma pärast helistan, eks ole?" Adriana vaatas Lisettele kurvalt otsa, "Aga mida ma siis terve päev teen? Lähen üksi igavusest lolliks, või?!" Lisett naeris ja lausus "Helista Kate'ile, minge välja. Mul tõesti ei ole tuju, vabandust." Lisett kallistas Adrianat ning jooksis ületee. Adriana jäi sinna seisma ning võttiski mobiili ja valis Kate'i numbri.
Kate: "Hallo?"
Adriana: "Hei, mina siin, tahtsin küsida, et mis teoksil?"
Kate: "Mmm, ilusalongis hetkel, mõnulen siin."
Adriana: "Mhh, tore. Ma passin kuskil keset Londoni kesklinna ja mõtlen, mida teha..."
Kate: "Tule siia, lähme koos massaaži."
Adriana: "Aadress?"
Kate: "Stormfield 15"
Nad lõpetasid kõne ja Adriana kutsus takso. Ta istus täna juba kolmandat korda taksosse ja lausus: "Tere, Stormfield 15, palun." Adriana oli väsinud, põhimõtteliselt mitte millegist. Kõht oli kurguni täis ning pea valutas. Ta aina mõtles homsele, oma esimesele kooli päevale Londonis. "Üks lõõgastava massaaž kuluks küll ära," mõtles ta endamisi. Kuid Adrianat ja kõiki teisi Londoni kesklinna liiklejaid ootas ees ummik, mis ikka tipptundidel juhtub. Autosid oli vist mitu tuhat, kõik seisid ja ootasid, Adriana hakkas vaikselt närvi minema. Peavalu tugevnes ning süda läks kergelt pahaks. Ta palus taksojuhil teda teist kaudu hoopis koju viia ja nii taksojuht tegigi. Kui takso Adriana kodu ees peatus andis Adriana taksojuhile täpse summa ning lahkus ükskõikselt. Ühesõnaga oli Adrianal Londonist kõrini. Ta tahtis tagasi Los Angelese, kus oli tema vanem õde, isa ning kõik tema kallid sõbrannad ja tuttavad. Väsinud tüdruk ronis trepist üles, tegi korteri ukse lukust lahti ning astus sisse. Kuid siis karjusid kõik üheskoos "ÜLLATUS!" Adriana ehmatas kiljatades, ta oleks vist isegi ääre pealt minestanud. Lisett oli korraldanud Adrianale väikse üllatuspeo, et Adriana tutvuks uute koolikaaslastega. "Selliseid asju juhtub ainult filmides, ju!" mõtles Adriana. Lisett oli minibaaris, valmistas kokteile. "Heii, kuidas sul on?" küsis ta Adrianalt pudelit avades. Adriana kehitas õlgu. "Noh, enam vähem. Aga nüüd hakkas kindlasti parem." Lisett naeratas ning palus kõigilt tähelepanu. "See võrratu tüdruk minu kõrval on minu kõige kallim sõbranna, tema nimi on Adriana, ilus nimi eksole? Tulge nüüd kõik siia teda tervitama." Kuid Adrianale jäi silma üks lahke naeratusega poiss, kelle silmadest peegeldus elurõõmu, kes talle sügavale silma vaatas ning südame soojaks tegi.

1. osa: Esimest korda Londonis

Adriana, tumedapäine ning pruunisilmne sale tütarlaps oli end juba sisse seadnud sellesse vapustavasse korterisse. Isa tuli kahe Louis Vuittoni kohvriga uksest sisse ja lausus Adrianale "Oeh, see on siis kõik. Kuidas korter meeldib?" Adriana vaatas imelteva pilguga ringi ja siis vastas "See korter on fantastiline! Aitäh, issi". Isa naeratas ning väljus uksest, siis korraks jäi seisma ning lehvitas oma tütrele koridorist. Adriana lehvitas vastu, kuid ei naeratanud.
"Noh, mis siis ikka. Isal on kiire, tal on palju tööd. Ta ju ikkagi armastab mind..." mõtles ta endamisi ja võttis oma kuldse mobiili Fendi käekotist välja ning valis oma parima sõbranna telefoni numbri. "Jaaa, Helene kuuleb?" kiiresti vastas tüdruk teiselpool telefonitoru. "Hei, kuidas sul läheb? Ma alles saabusin Londonisse. Mu korter on võrratu! Sa peaksid seda nägema..." vestles Adriana ülemeeliku häälega. "Adriana! Kõigest paar tundi on möödas ja ma juba igatsen sind. Oh, ma tahaksin nii väga sinu korterit näha." Adriana naeratas ning oleks tahtnud Helenet kallistada ja siis koos temaga kohvikusse lattet jooma minna nagu alati. "Mhm..." vastas Adriana veidi kurva häälega. "Ma igatsen sind ka aga helistame igapäev, mitu korda, siis pole igatsus nii suur. Ma pean nüüd lõpetama. Teen end korda ja lähen kooli, ma saan õpikud ja paar brošüüri ning kohtun uute õpetajatega ja nii edasi. Olgu, ma pärast helistan, tsau Helene!" Helenel oli ka nüüd kurb hääl, ta vastas "Oh jahh, eks pärast helistame siis. Sa oled mulle nii kallis, tsau." ning pani toru ära.
Adriana läks vannituppa, asetas oma kosmeetikakoti luksusliku kraanikausi kõrval olevasse seinakappi. Võttis seljast riided ning ronis dušši kabiini. Ta oleks parema meelega läinud mullivanni, kuid ajast oleks väheks jäänud, seega läks ta kiiresti dušši alla. Ta lasi kiiresti end veega üle ning pani pähe šampooni, mille ta ajas kähku vahule ning loputas. Tal ei olnud aega palsamitki lisada, mida ta alati oli pannud. Kui ta dušši alt välja tuli kuulis ta oma uksekella. Ta pani rätiku ümber keha ning läks kikivarvul ukse juurde. "Kes seal on?" küsis ta veidi ülbe häälega. "Adriana, see olen mina, Lisett" Adriana tegi ukse lahti ja kutsus Lisetti tuppa.
"Soovid coca cola lighti või mineraalvett või hoopis midagi muud?" küsis Adriana, kes oli vesimärg ning hiljaks jäämas. "Ei, aitäh." ütles Lisett oma peene häälega. Adriana kiirustas oma suurde magamistuppa. Voodi oli hiiglane, garderoob oli eraldi toas, maastlaeni akendest paistis vaade kaunile jõele. "Hmmm.." mõtles ta oma ette ning valis välja mustad püksid ja valge kõrgekaelusega kašmiirsviitri. Ta pani selga riided ning otsis välja oma ehetekarbi, millest ta võttis kuldketi ning kuldse käekella. "Kas oled valmis?" küsis Adriana elutuppa joostes. Lisett noogutas. Adriana kuivatas veel natuke juukseid ning lausus "Mina ka. Hakkame minema, me oleme nagunii juba hiljaks jäänud." lausus tüdruk, kes nautis hiljaks jäämist, kuid mitte totaalset hilinemist. Adriana oli tõmmu nahaga ning tema särtsakas iseloom oli näha juba mitme kilomeetri kaugusele.
Tüdrukud istusid taksosse. Lisett, blondide juustega, sinisilmne, hoolitsetud peen neiu oli Adriana ainuke sõbranna Londonis. Ta oli Londonis sündinud ning ei kavatsenud siit kunagi ära kolida. Tal oli liigagi palju tuttavaid ja sõpru, ta tundis siit enam-vähem kõiki. Lisett oli lihtsalt igaksjuhuks kaasas, et Adrianal ei tunneks end liiga ükskikult. Nad astusid kooli väravatest sisse ja Lisett lausus "Issand, kool, ma ei taha seda nähagi!" Adriana vaatas veidi ebakindla pilguga ja küsis "On see siis väga jube kool? Ma saan ikka sinuga ühte klassi, onju?" Lisett naeratas ning vastas talle "Jajah, muidugi saad. Ei ole see kool nii jube midagi aga lihtsalt, mul on juba kõrini koolis käimisest!" kuigi Lisett oli alati armastanud koolis käia, ta oli siiski kõige populaarsem tüdruk siin koolis.